Kas rasvumine on geneetiline?

Nagu me siin rääkisime, on võimatu tuvastada konkreetset põhjust, miks inimene kaalus juurde võtab ja kujuneb rasvumine. Kuid me teame, et geneetika on üks rasvumise võimalikke põhjuseid. Käimasolevad uuringud geneetika ja rasvumise vaheliste suhete kohta näitavad, et geenid mõjutavad:

• Kui palju toitu te korraga sööte.
• Kuidas reageerite, kui tunnete täiskõhutunnet.
• Kui palju naudingut saate teatud tüüpi toitudest.
• Kui palju energiat vajate keha põhifunktsioonide (nt hingamine või vereringe) juhtimiseks.
• Kuidas ja kus liigsed kalorid teie kehas rasvana säilitatakse.

Nii nagu geenid võivad määrata teie silmade värvi, võivad geenid määrata ka teie kalduvust kaalust juurde võtta või rasvuda.
 

Geenid mängivad rasvumises keskset rolli. Aga kui geneetika ja rasvumine on tihedalt seotud, miks siis tundub, et tänapäeval on rohkem inimesi rasvunud? Sada aastat tagasi oli rasvunud inimesi väga vähe – kas rasvumine ikka on geneetiline?

Meie geenid ei ole viimase saja aasta jooksul eriti muutunud. Tegelikult ei ole nad viimase 50 000 aasta jooksul eriti muutunud. Muutunud on meie keskkond. 

Nagu geneetik Francis Collins ütleb: „Geneetika laeb relva ja keskkond vajutab päästikule“. See tähendab, et geneetilised tegurid ja keskkonnategurid ei pruugi töötada iseseisvalt, vaid suhtlevad üksteisega, et tulemust saavutada. 

Elame nüüd teistsuguses keskkonnas kui saja aasta eest. Me elame erinevat tüüpi stressi, toidu ja tehnoloogiaga. Kaasaegne maailm suhtleb meie geenidega ja rasvumine on osa tulemusest.

Professor Joseph Proietto, rasvumisele spetsialiseerunud teadlane ja arst, selgitab geneetikat ja rasvumist, paludes meil mõelda kahele potile. Need on erineva suurusega: üks pott mahutab 5 liitrit, teine pott 50 liitrit. Potid seisavad üleöö vihma käes ja hommikul on mõlemad vett täis.

Me näeme, et suurem pott mahutab rohkem vett kui väiksem pott. Professor Proietto selgitab, et see on tingitud sellest, et suurem pott on tehtud rohkem vett mahutama. „Teisisõnu, rasvumise tekkeks on vaja nii geneetilist struktuuri (kuidas pott tehti) kui ka keskkonda (vihm),“ ütleb ta.
 

Mõned esimesed vihjed geneetika ja rasvumise seoste kohta tulid Michigani ülikooli teadlastelt. 1952. aastal viisid nad läbi uuringu 81 paari kaksikutega, kus nad tegid kaksikutel mitmeid mõõtmisi, mõõtes nt jalgade pikkust, küünarvarre pikkust ja isegi nina kõrgust.

Mõõtmised võimaldasid teadlastel välja selgitada tõenäosuse, kas need erinevad tunnused pärinevad kaksikute vanematelt. Seda nimetatakse pärilikkuseks. Kõigist mõõdetud tunnustest kõige suurema pärilikkuse määraga omadused olid kehakaal ja vööümbermõõt. Sellest ajast alates on tehtud palju kaksikuid võrdlevaid uuringuid. Uurijad leidsid, et sõltumata sellest, kas neid kasvatati koos või eraldi, olid identsed kaksikud sarnase kaaluga.

See näitab, et keskkond, eluviis ja tegevusala ei ole ainsad asjad, mis teie kehakaalu mõjutavad. Selle asemel on geenidel suur võim kehakaalu määramisel. Koos annavad need leiud vaieldamatuid tõendeid selle kohta, et geneetika ja rasvumine on omavahel tihedalt seotud. Mõned tõendid näitavad, et rasvumine on geneetiliselt määratud 40–70% ulatuses. See tähendab, et vanematelt päritud geenid võivad suurendada rasvumise tekke riski.
 

Mida rohkem teate geneetikast ja rasvumisest, seda teadlikum olete, kui teete otsuseid oma kehakaalu haldamise üle. Näiteks võite olla teadlikum erinevatest päästikutest oma keskkonnas, mis võivad panna teid rohkem sööma või suurendada rasvumise tekke riski.

Samuti tasub arvestada, et individuaalse geneetika ja rasvumistegurite tõttu võime reageerida erinevat tüüpi ravile erinevalt. Ühele inimesele sobivad strateegiad ja ravimeetodid ei pruugi teisele inimesele sobida. Seetõttu vajab iga inimene individuaalset lähenemist kehakaalu haldamisele.